Fresko
387 x 1243; 387 x 1243, kokku 96m²
Veterinaarkeskuse hoone koos freskoga on mälestis nr 30923

Rakvere veterinaarravila uut kompleksi ei oleks Piira mõisaparki ilmselt kunagi ehitatud, kui sealses veterinaarkeskuses ei oleks olnud kogu projekti ellukutsujat, peaveterinaararstist tulihingelist visionääri Taimi Parvet. Ta suutis tõrjuda tüüpprojekti ning võitles välja eriprojekti järgi ehitatud kaasaegse hoone (arhitekt Arvi Aasmaa), kus on ühendatud labori ja büroohoone funktsioonid. Kümne aasta pikkuseks veninud protsess lubade ja rahade taotlemisest kuni ehitamiseni on näide kangelaslikust järjekindlusest nõukogude bürokraatiast läbimurdmisel, mis asjaosalise enese sõnutsi on nagu kriminaalromaan.

Mõte veterinaarkeskuse saali maalingud tellida pärines samuti Taimi Parvelt ja oli seotud tema suhtlusega Valve Pormeistriga, kes avardas arsti arusaamu moodsa arhitektuuri ja maali seostamise võimalustest. Pormeister omakorda oli märganud Eva Jänese tudengitöid ja pakkunud talle oma projektis kaastööd, mis Jänese diplomitöö raames (1970) küll ei realiseerunud, kuid andis arhitektile põhjuse soovitada noort potentsiaalikat monumentaalmaalijat veterinaarkeskuse uue hoone sisearhitektile Maia Laulule ARS-ist, kellega Eva Jänesel kujunes sealtpeale hea koostöö.

Pikas koostööprotsessis sündinud maalingud, mille teostamiseks kulus 9 kuud, katavad loengusaali kaht vastastikku asetsevat seina tervenisti. Ruumi ülejäänud kahes küljes on suured aknad, mis toovad tuppa päris looduse. Mõlemad freskoseinad on jagatud viide vertikaalsesse osasse, igaühes ise kompositsioon, mille raamistuseks on perspektiivis koonduvad ruudustikud – võte, mis muudab tasapinnalise kujutise ruumiliseks ja mida Jänes hiljem on rakendanud teistegi monumentaalmaalide juures. Ruudustiku keskmes asuvatele heledatele väljadele on maalitud hiiglaslikud taimenupud. Kummastavad, lausa koreograafilisi poose võtvad või tehislikena mõjuvad kujundid on puhtalt kunstniku fantaasia vili, võimendamaks ideed looduse tsüklilisusest – tärkamisest, puhkemisest ja hääbumisest. Teises seinas on taimede kõrval ka eksootilistest lindudest tulvil puuvõrad, olles autori sõnul sümbolid möödanikust. Pärisloodusest võetud eeskujusid võib leida vaid maalingute alaosa ääristava liblikate friisi tiivamustritel. Üldmulje on rahulik, terviklik ja samas rikkalik. Helehallide, pruunikate ja roheliste mahe tonaalsus kõlab hästi kokku Maia Laulu ühesugusest tumedast puidust kavandatud mööbli, uste ning ruumi serva suubuva trepi detailidega, mis kõik on samas ruumis algsel kujul säilinud.

Freskode esialgne sära, lubjaveega lahustatud värvimuldade märjal krohvil kuivamisel tekkiv helendav kaitsekiht, on aja jooksul tuhmunud. Ühes seinas on maali kahjustanud katuse parandamisel läbi lae jooksnud tõrv ja selle mahapesemise jäljed. Esineb muidki vigastusi – freskod vajaksid hädasti restaureerimist.

Reeli Kõiv