Pronks
Kõrgus 3 m
Ajaloomälestis nr 5834

Leinavat naist kujutav monument Mustvees Peipsi järve kaldakõrgendikul on püstitatud II maailmasõjas hukkunud nõukogude sõjaväelastele. Kuigi Mustvee lahing 1944. aasta sügisel oli pealetungiva Punaarmee, aga eriti selle suurtükiväe jaoks üsna edukas, siis mälestus sellele eelnenud suveharjast kummitas endiselt. Tulised Sinimägede kokkupõrked olid olnud mõlemale sõdivale poolele erakordselt verised.

Monument kujutab kolmemeetrist pronksist leinavat naist, milleni viib kaks munakivisillutisega teed. Need jooksevad kiirtena tema jalge ette kokku, moodustades mälumaastiku keskse südamiku, kus lamab graniittahvel mälestava kirjaga. Avamisjärgsed pildid 1974. aasta varakevadest on ilma lillede ja üleliigse toreduseta, kogu esteetikast õhkub askeetlikku rangust. Tänapäeval kaunistavad paika lisaks toodud lõikelilledele paar püsilillepeenart monumendi ees ja ümber, platsi katab tihe muruvaip.

Ajastu maitsest tingituna võib tunduda, et pronkstaiese proportsioonidega on liialdatud. Lähemal uurimisel tunduvad sääred, pahkluud ja labakäed ehk liiga massiivsetena, ent pilk monumendile eemalt ühtlustab kõik esmapilgul silma riivavad ebakõlad. Monument on mõeldud kaugemalt vaatamiseks ja distantsilt mõjubki taies täiesti kohasena.

Monumendist peetakse tänapäevalgi lugu ning küünlad ja värsked lõikelilled kaunistavad leinava tütarlapse jalgeesist, osalt ehk kohaliku elanikkonna suurema muukeelse kooseisu tõttu või lihtsalt järgides rohkem õigeusu mälestamistraditsioone. Viimase kinnituseks on monumendi ette asetatud ka õigeusu rist. Inimesel on vaja kohta, kus pühendada hetk mõtiskluseks. Seepärast, kas ei võiks nüüd juba neist sündmusist, mis olid selliste monumentide püstitamise põhjuseks, olla piisavat ajaloolist perspektiivi, et mõista nende esteetilist ja eksistentsiaalset panust inimeseksolemisse?

Enriko Mäsak