Raudbetoon
Ei ole mälestisena kaitse all

Nõukogude režiimis oli inimene ühik, kes pidi ühiskonna liikmena anduma selle ülima hüve teenimisele. Sellised viljastavad tingimused tekitasid rahututes Eesti kunstitudengites protesti, mis vallandus väga erinevates loomingulistes strateegiates alates arhitektuurist kuni happening’ini.

Toonase noore põlvkonna, kelle hulka Leonhard Lapin kuulus, agenda oli luua inimesele suunatud elukeskkond, mis näeb linna läbi elamise praktika, arhitektuuri võrdväärse subjektina, millel on võime osaleda aktiivselt seda asustavate inimeste elus. Pärnu KEKi Kuldse Kodu ette rajatud arhitektoonid lähtuvad just sellest inimnäolisest elukeskkonna taotlusest, mis soosib teadlikkuse ja taasleitud tundlikkuse taju. Nii ei puudu neist sotsiaalkriitiline moment kui ka sügavam sisekaemus kompositsiooniküsimusis.

Arhitektoon asetub mõistena skulptuuri ja arhitektuuri vahele; see on funktsioonita arhitektuur, mis ei lahenda ühtki ülesannet peale mahuliste suhete avaldamise ning samal ajal on see rõhutatult struktuursetest põhimõtetest lähtuv skulptuur. Funktsionaalses tähenduses on arhitektoon seega mõneti äraspidine, kilplaslikki, tuues ometi välja kõige selgemal moel geomeetrilised seosed ja kolmemõõtmelise struktuuri seesmise puhta suhte. Sellisest vastuolust lähtudes võiks arhitektooni Eesti kontekstis nimetada isegi absurditektuuriks, kus on kätketud üheks suprematismi mõõtmatu, ehk religioosnegi tundesügavus ning jantlik happening skulptuuriks vormitud materjalis.

Enriko Mäsak