Teras, värv
Kõrgus 2,5 m
Ei ole mälestisena kaitse all

Linda kolhoos tegutses Võrumaal, selle keskus asus looduskaunis Kobela alevikus. Kui veel 1960. aastatel toimetas kolhoosikontor ilmetus väikeses majakeses, siis kümnendi lõpus hakkas soodsate majanduslike reformide käigus jõudsalt kasvanud kolhoos rajama endale uhket keskusehoonet Boose järve kaldale. Oli aeg, mil majandid püüdsid üksteist üha toredamate ehitistega üle trumbata.

Omaaegsed kolhoositöötajad räägivad, et tarkade ülemuste ning „õigete meeste” kokku sattumisel või päris häid asju teha. Kobela oma silmapaistvate ühishoonete ja asjalike individuaalelamutega on selle tendentsi hea näide. Keskusehoonet projekteeris EKE Projekti arhitekt Toomas Rein (1940), sisearhitektiks määrati äsja ERKI lõpetanud Aulo Padar. Neil tekkis usalduslik suhe võimeka kolhoosijuhi Arvo Taaliga, kellest hiljem sai ENSV ülemnõukogu presiidiumi esimehe Johannes Käbini asetäitja. Võib öelda, et Rein ja Padar lustisid selle objekti kallal. Tegemist on ühe efektseima „karniisiarhitektuuri” näitega, mis asetub moekalt järve kaldale, avanedes eri suundades oma reibaste maast laeni akendega. Sisearhitektuuris õnnestus Padaril luua tervikult toimiv ruum, mille üheks ekstsessiks oli kokkuvolditav lükandsein, mis eraldas avarat fuajeed suurest saalist. Lükandseina ja järvepoolsete klaasuste avamisel tekkis suursuguse voolava ruumi mulje. Toomas Rein pälvis koos insener Jaan Pordiga hoone eest 1975. aastal Nõukogude Eesti preemia.

Seda, kui moekas hoone omal ajal oli, rõhutab järvepoolsele terrassile asetatud Jaak Soansi abstraktne skulptuur. 1960. aastate alguses korraldas Kalju Reitel tegevskulptoritele keevitamiskursusi, mis olid erakordselt populaarsed. Valminud töid eksponeeriti Teaduste Akadeemia hoone fuajees ning hiljem toimusid eksperimentaalsete dekoratiivskulptuuride näitused Pirita Lillepaviljonis. Soans, kes oli sel ajal vaimustunud konstruktivismist ja abstraktsest vormikultuurist, läks lainega isukalt kaasa. 1970. aastal valmis „Konstruktsioon XIV”, mis jäi silma Kobela arhitektidele ja nii otsustati Alexander Calderi eeskujul punaseks värvitud „Kukk” Boose järve kaldale kolida.

Endise kontor-klubi olukord pole kiita. Ehkki seal tegutsevad nii kauplus, raamatukogu kui ka rahvamaja, on originaalsisustus hävinud ja maja kolm omanikku pole suutnud üheskoos seda kaasajastada. Kolmandik hoonest seisab juba aastaid kasutuseta ja on müügis. Skulptuur roostetab, värv on suures osas maha koorunud. Selle restaureerimine käiks ilmselt paljudele üle jõu. Teisalt on tegemist 20. sajandi ühe kõige olulisema Eesti kujuri teosega, millel on kõrge kunstiajalooline väärtus. 2010. aasta Muinsuskaitseameti eksperdihinnangus soovitatakse hoone arhitektuurimälestiseks tunnistada, kuid edasi ei ole sellega tegeletud. Kahjuks näib, et nõukogude ajaga võrreldes märgatavalt kahanenud alevikus on keeruline leida hoonele sisulist kasutust, mis aitaks tagada kogu kompleksi säilimise.

Gregor Taul