Graniit, betoon
Ei ole mälestisena kaitse all

Monument Hiiu saare kaitsjatele – Balti meremeestele on püstitatud 1968. aastal kohaliku kiviraiduri Vitali Navožnõhhi enda innukal algatusel. Kunstiharidusega kivitöö asjatundja ei tundnud pärast kümmet aastat hauaplaatidele tähtede ja piltide raiumist enam oma töös suurt kutsumust, ehkki oli valitud erialal tunnustatud ning endiselt täis töötahet. Enne pensionile minekut kannustas teda juba suurejooneliselt skulpturaalne ambitsioon, millele ta lootis vanaduspõlves ohtrama vaba ajaga pühenduda. Algselt oligi kivimeistril plaan pühendada Hiiumaa kaitsjatele terve seeria mälestusmärke, mis moodustaksid 6–8-teoselise terviku, kuid kohaliku parteikomitee huvi puudumisel jäi suurejooneline pühendus teostamata ning Tahkuna monument selle seeria ainukeseks esindajaks. Hiiumaa kaitsjate monument on skulptori sellelaadne esimene töö ja avapauguna väärib oma innukuse poolest kindlasti tähelepanu.

Monumendi kompleks ja kõrgreljeef väljusid Navožnõhhi meisli alt juba küpse meistrina, kes oma igapäevast tööd tunneb. Peeneteralisest betoonist valatud ja üle värvitud skulptuurigrupp koosneb neljast sõdurist ja on modelleeritud hämmastava täpsusega inimese kohta, kelle erialane kohustus pole tunda anatoomiat ega drapeeringu keerdkäike üldse nii põhjalikult. Võib ainult arvata, et selle juures on tulnud kasuks skulptori varasem töökogemus tisleritöö valdkonnas, mida ta pidas enne kiviraiduri ametisse asumist.

Monumendi välismulje juures on mõneti tajutav korralike tööriistade või spetsiifiliste oskuste nappus, mis siiski on kordades korvatud meeleülendusega. Betoonist valatud kõrgreljeef nelja sõduriga on saanud tugevalt kannatada ilmselt taasiseseisvumise uutmistuhinas. Poliitilise alatooniga monumente kippus uus aeg valimatult nende ajastu pärast ülemäära vaenama ning lõhkumise saatus on tabanud teisigi taolisi rajatisi.

Enriko Mäsak