Painutatud metallvarbad, keevitus
Ei ole mälestis

Nõukogude võimu saabumise järel moodustati Eestis lisaks riigimajanditele sovhoosidele ohtralt väikeseid ühismajandeid ehk kolhoose, mis tituleeriti sageli hoogsalt ideeliste ning koguni absurdi kalduvate nimetustega. Viljandimaal Sürgaveres asunud „Kindel Tee”, kolhoos „Partisan Lembitu” Põlvamaal Eostes ning Tartumaal Äksis tegutsenud „Avangard” on vaid mõni näide uue ilmakorra reipaist hõigetest. Rannikualadel kogusid populaarsust kalurikolhoosid. Pärnu piirkonnas oli 1960-ndate lõpuks 17 kalapüügiga tegelevat ühismajandit, nende seas „Kommunismi Lipp” Uulus, kolhoos „Vaal” Pärnus ja „Nõukogude Partisan” Kihnus. Pärnu kalurikolhoosidega läks nagu kaladega – suuremad neelasid väiksemaid ning suuremaid kugistasid omakorda alla veelgi suuremad. 1970-ndate algul moodustati mammutkolhoos „Pärnu Kalur”, milles teised pikapeale lahustusid.

Sel viisil liideti „Pärnu Kaluriga” ka Läti külje all Treimani külas asunud, nime osas üsna tagasihoidlik ühismajand „Kalur”. Enne aga jõudis kolhoosi esimees Uno Uibo korraldada Treimanisse moodsa kolhoosiklubi ehitamise. Treimani klubihoone valmis 1964. aastal arhitekt Harri Kingo tüüpprojekti järgi, ent saaliosa sai projektiga võrreldes kahe aknavahe võrra pikem. Treimani rahvamaja praeguse juhataja Viljar Soomre sõnul seepärast, et kohalikele võrkpalliplatsiga spordisaal võimaldada.

Spordisaali ideest lähtus ka skulptor Aulin Rimm, kes sattus klubihoonele dekoratiivkunstiteost kavandama. Rimm valis motiiviks kolm metallvarbadest komponeeritud naisfiguuri, kes staatilistesse poosidesse suletuina mõjuvad nagu vanad egiptlased keset tempokat korvpallimatši.

Treimani kolhoosiklubi nimetus on muutunud, roll aga mitte. Rahvamaja on Treimani küla oluline keskus, kus asub kohalik raamatukogu ning toimuvad mitmesugused üritused. Kolm korvpallipiigat saali seinal kuuluvad kohalike hinnangul kahtlemata rahvamaja juurde, tuues esile positiivseid mälestusi noorusajast ja lapsepõlvest.

Anu Soojärv