Ei ole mälestis

Töörahva riigiks tituleeritud Nõukogude Liidus oli eriliselt au sisse tõstetud tööstustöölised, kelle raske ja ennastsalgava töö najal pidi seisma kogu riigi sotsialistlik majandus. Töölisrahva koorekihi moodustasid mõistagi kõige raskema töö tegijad ning nende hulka kuulusid täiesti väljateenitult ka kaevurid. Põlevkivitööstusel baseeruv Kohtla-Järve oli ehe näide nõukogude tööstuslinnast ning töörahva kultuse kinnistamine monumentaalkunstis oli säärases linnas lausa obligatoorne.

Kui tõusis päevakorda Kohtla-Järve Sotsialistliku linnaosa (nüüd Järve linnaosa) keskmes oleva paraadse Rahu väljaku ilmestamine visuaalse dominandiga, leiti, et sinna sobiks just linna uhkust – mäetöölisi – kujutav monument. See rajati avara väljaku, kus peeti miitinguid, paraade ja muid rahvakogunemisi ning kuhu kerkis 1970. aastatel ka linna juhtkonna hoone, põhjaküljele, samast mööda kulgeva alleepromenaadi äärde. Monumendi esisest tribüünist sai linna parteibosside ja funktsionääride areen, kust mööda marssivatele nõukogude töölistele pidupäevadel lehvitati. Sümbolite- ja monumentidevaeses linnas kujunes teosest kiiresti linna üks visuaalseid tunnusmärke.

Dolomiidist monumendi keskmes on kaks jõulist karmiilmelist kaevurifiguuri, kes võidukalt ühe jala ette astununa hoiavad kumbki oma pea kohal metallist kaevurikirkasid. Kummalgi pool kaevureid on justkui ekraani moodustavad dolomiittahukad, mis seestpoolt kaarjaks vormistatuna tekitavad töölisfiguuride ümber justkui teatava pühaliku oreooli.

Pärast valmimist hakkas taies koheselt oma elu elama ka kohalikus folklooris. Tööversioonis kandis see nime „Õlg õla kõrval”, kuid linna parteikomitee soovitusel sai nimeks hoopis „Au tööle”. Nagu sageli juhtus, ei juurdunud säärased paatoslikud ja loosunglikud nimetused kohaliku rahva seas ning üsna pea ristiti monument „kaheks kaineks kaevuriks“, lühendatult lihtsalt „Kaks kainet“. Väidetavalt olevat need ainukesed Kohtla-Järve kaevurid, kes pärast palgapäeva kaineks jäid. Populaarne hellitusnimi sellele oli ka „Vennad Žiljabinid“ töölisrahvale eeskujuks tõstetud kohalikest kaevuritest vendade Vassili ja Ivan Žiljabini järgi. Eesti soost linnaelanike seas seevastu oli levinud nimetus „Väino ja Jaan“ trusti „Eesti Põlevkivi“ toonase juhataja Väino Viilupi ja partei linnakomitee sekretäri Jaan Lüllemetsa järgi.

Hilisemal linna parteikomitee sekretäril Leonid Ananitšil oli plaan monument linnast välja Kukruse aherainemäe otsa viia, kuid see plaan jäi katki. 1996. aastal monumenti rekonstrueeriti, selle esist tribüüni vähendati kolmandiku võrra. 2020. aastal toimusid taas monumendi korrastustööd.

Madis Tuuder