Metall
Ei ole mälestisena kaitse all

„Kommunism – see on nõukogude võim pluss kogu maa elektrifitseerimine” – loosung, mida oli kuulnud praktiliselt iga Nõukogude Liidu elanik, ka need, kelle koduni elektrivool elu jooksul ei jõudnudki. See Vladimir Lenini 20. sajandi alguses välja öeldud võidukas seisukohavõtt sai üheks olulisemaks töölisriigi loomise verbaalseks alustalaks, kuna just elektri tootmine ja selle kasutamine oli areneva industriaalühiskonna üheks garandiks ning seda deviisi rakendati ka ideoloogilises kontekstis. Olgugi, et Eestis toodeti elektrit juba tsaariajal, algas suurenergeetika ajajärk siin nõukogude ajal. Narva külje alla rajati kaks gigantset põlevkivi põletamisel baseeruvat elektrijaama ning elektrienergia tootmisest sai kogu Nõukogude Eesti üks olulisemaid tööstusharusid. Neist esimesest, 1966. aastal täisvõimsuse saavutanud Balti soojuselektrijaamast kujunes kogu Nõukogude Eesti tööstuse üks sümboleid, jaama katla- ja turbiinitsehh koos kuue korstnaga oli oluline osa sõjajärgse Narva visuaalsest kuvandist. Narvast kujunes energeetikute linn, energiamajandusest kultuslik tööstusharu tekstiilitootmise kõrval.

1970. aastatel tekkis idee energeetikat kui tööstusharu Narvas kuidagi ka monumentaalkunstis kujutada ning omaaegne maailma võimsaim põlevkivielektrijaam, milleks Balti elektrijaam valmides ka oli, ning selle paraadne esine koos jaama kulgeva laia jahutusveekanaliga oli monumendi asukohaks kõige sobivam. Arvestades ümbritsevate rajatiste mõõtmeid, pidi ka monument olema gigantse ja silmatorkava väljanägemisega. Taies paigutatigi jaama peaväravasse kulgeva sissesõidutee äärde ning sellest sai ühtlasi jaama visiitkaart. Algselt plaaniti see valmis saada Moskva olümpiamängude ajaks 1980. aastaks, kuid tehnilistel põhjustel valmis see alles 1982. aastal. Jõulise ja dünaamilise vormiga skulptuur kujutab endast tiibadega üliinimest, kes on end Maa külgetõmbejõust lahti rebinud ning kosmosesse sööstnud. Kaarjalt kujutatud massiivsed tiivad annavadki monumendile lennuka vormi; päikese käes helkivad ja valgust peegeldavad metall-lehed, millega skulptuur kaetud on, lisavad monumendile progressiivset ning isegi glamuurset aurat.

Tegu on Narva suurima ja esteetiliselt kvaliteetseima monumentaalkunstiteosega, mida linna külalised selle kõrvalise asukoha tõttu tavaliselt ei näe. Monument on tehniliselt rahuldavas olukorras ning tervitab endiselt kõiki nüüd juba suuresti seisatud jaama sisenejaid või sellest möödujaid.

Madis Tuuder