Pronks
Ei ole mälestisena kaitse all

Olev Siinmaa (1881–1948) oli sõdadevahelise perioodi üks juhtivaid arhitekte, kes jättis funktsionalistlike villade, rannakohviku, hotelli ja teiste ehitistega ülivõimsa jälje suvituslinna arhitektuuripilti. Siinmaa oli funktsionalist selle sõna sisulises mitte vormilis-stilistilises tähenduses. Tema enda kodumaja kohta räägitakse lugu, kuidas linnapea oli kahelnud, kas keegi üldse tahab endale kitsa kolmnurkse krundi peale maja ehitada. Siinmaa võtnud väljakutse vastu ja projekteeris hoone, mida peetakse Eesti funkarhitektuuri tähtteoseks (1931–1933).

Nõukogude ajal vajus Eesti-aegne arhitektuuripärand teatud määral varjusurma. Kuna elamuehituse vabad vahendid olid suunatud uute kortermajade rajamisse ning ei majavalitsustel ega eraomanikel polnud suuniseid, vahendeid ega tahtmist vanema ehituskunsti restaureerimisega tegeleda, ei olnud olukord kiita. (Ehkki, nagu me tagantjärele teame, mõjus taasiseseisvumisejärgne kiire rahavool pärandile kohati märksa laastavamalt kui nõukogudeaegne vaikne hääbumine). Kuid lisaks ehitatud keskkonna lagunemisele oli soeti jäänud ka ehituskunsti vaimne pärand. „Klikiaegsete” teemadega ei olnud kuigi moekas tegeleda ja seetõttu süvenes ka teadmatus. Alles 1970. aastatel esile tulnud modernismikriitiline keskkondlikult meelestatud noorte arhitektide põlvkond hakkas jõuliselt tegelema Eesti-aegse arhitektuuri uurimise ja tutvustamisega. Populaarseks kujunesid kõikvõimalike juubelite ja tähtpäevade tähistamised. Nii õnnestus mööda hiilida ka ühest tabust, kui arhitektide liidu eestvõttel püstitati bareljeef 1944. aastal Rootsi põgenenud Siinmaale, kel täitus siis sajas sünniaasta.

Bareljeef on iidne võte kellegi mälestuse jäädvustamiseks. Nõukogude Liidus, kus ühiskondlikule mälule pöörati palju tähelepanu, sai see kunstivorm jõudsalt areneda. Eestis on selle tõestuseks nt Jaak Soansi Voldemar Panso ja Michel Sittowi mälestusmärgid. Siinmaa bareljeefi tegi toona 20-ndates eluaastates Ekke Väli – noor ja lootustandev kujur, kes oli eelnevalt ka kolm aastat arhitektuuri õppinud ning omas seeläbi nii vajalikku „tsunftitunnetust“ kui tugevat ruumilist mõtlemist, mis talle hiljem installatsioonikunstnikuna kasuks tuli. Väli bareljeef on arhitektooniliselt pilkupüüdev, kuid algses asukohas ei püüdnud ta kuidagi domineerida maja enda üle. Juba uuel ajal, kui maja läbis Taso Mähari käe all põhjaliku uuenduskultuuri, bareljeef eemaldati. Arusaadav, kuna võrreldes 1980. aastatega on palju muutunud ning kõik korda tehtud Siinmaa majad toimivad mälestusmärkidena nende autorile. Nüüd asub bareljeef Siinmaa projekteeritud Pärnu Ühisgümnaasiumi hoones. 2016. aastal avati Vallikääru nõlval tema endise kodumaja ees ka Siinmaad pargipingil puhkamas kujutav skulptuur (skulptor Rene Reinumäe).

Gregor Taul