Ehitusvärv ja toonimispasta
Ei ole mälestistena kaitse all

1980. aastate lõpus tegutses Saaremaal EÜE egiidi all nn kujundusrühm. Enamasti ERKI arhitektuuritudengitest koosnev sõpruskond, mille sekka sattus teistest kõrgkoolidest näiteks ajaloolasi ja muusikuid, asus kaunistama koolide jt asutuste ruume üle Saaremaa. Tehti nn supergraafikat hoonete välisseintele, aga ka maalinguid sisseruumidesse. Eriti jõuline jälg jäeti maha Kuressaarde, kuid valdav osa neist töödest on tänaseks hävinud.

Kihelkonna kooli maalide tegemise ajal elati mitu nädalat koolimajas kohapeal. Asi algas eelkavanditest, lõplik versioon pidi saama enamasti kinnituse Kuressaare toonase peaarhitekti Lilian Hansari juures. Kavandi seinale kandmisel kasutati ruudustiku kõrval teinekord ka diaprojektori abil seinale suurendatud slaidi. Valge ehitusvärviga timmitud põhivärvides Flora toonimispastad võimaldasid segada kõiki vajalikke toone, kuid materjalide hankimine oli nõuka aja lõpu kaubanappuses iga kord omaette aktsioon.

Kooli teise ja kolmanda korruse peaaegu kaheksa meetri pikkuseid seinu katavad kaks geomeetrilist maali. Teise korruse soojades toonides teos esindab puhast geomeetriat, kolmanda korruse siniroheline pannoo on jutustavam. Lokaalse värvinguga mere- ja metsamaastik, mille keskmes helendab Vilsandi tuletorni siluett, flirdib eesti maalikunsti uudsete vormivõtetega – siin-seal lendleb andrestoltsilikke kaarjaid kujundeid. Arhitektlik korrastav meel on asetanud kujutise pinnale valge geomeetrilise raami, mis laseb looduse stiihiatel selgineda kunstiliseks üldistuseks. Võimla otsaseina kompositsioonis ei ole mängu võetud geomeetriat, küll aga on figuurid antud edasi üldistatult, saadetud deviisist „Terves kehas terve vaimˮ. EÜE-kate tudengikunst oli apoliitiline, välja arvatud tolleaegse direktori Raivo Kallase initsiatiivil viimasena tehtud maal, et „kooli ideoloogilise poole pealt täiustadaˮ. Teise korruse koridori otsaseina ehtis sonimütsis Lenin, realistliku portree ümber lendlemas kubistlik ruudustik, sidudes seda eritellimust geomeetrilise pannooga sama ruumi pikiseinas. Direktor on kahetsenud, et muutuste tuultes tuli esimene juba aasta pärast üle värvida.

Kooli juhtkond on maale väärtustanud. Arvestades pannoode asukohta tiheda kasutusega koridorides, võib nende üldist seisundit isegi heaks hinnata. Siin-seal esineb värvi tuhmumist, krohvipinna pragusid ja pinnakahjustusi. Tänagi värskelt mõjuvad maalingud lisavad ruumile inimlikkust ja rikastavad maakooli keskkonda. Maalid vääriks kaitset nii ERKI tudengikunsti kui EÜE ajaloo märkidena.

Reeli Kõiv