Sgrafiito
8 vertikaalset moodulit á 750 x 490, kokku 294 m²
Ei ole mälestisena kaitse all

Linnu- ja loomakasvatusega tegelenud Põdrangu sovhoosi uus klubi- ja kontorihoone on ehitatud maamajandite õitseajal. Eesti Maaehitusprojektis kavandatud kompleksi arhitektiks on Maara Metsal ning sisearhitektiks Eva Jänesega varemgi koostööd teinud Maia Laul. Kahest erinevast mahust – kontoriruume sisaldavast madalamast osast ning sellega liidetud kaarjast ja kõrgest nn lehviksaalist koosneva hoone põnevam ja väärtuslikum osa on kahtlemata viimane.

Saali lage ilmestavad Maia Laulu kavandatud valgustid, mille all jooksid algselt poolkaartena istmeread. Ruumi dominandiks on Eva Jänese sgrafiitod sakmelise valgmiku aknapalede kaheksal vertikaalset seinapaneelil. Toonase sovhoosi esimehe eelistus, figuraalne rahvapärimuse-aineline kavand, oli kunstinõukogus kõrvale pandud ja käiku läks kunstniku pakutud abstraktne lahendus, mille tulemusena sündis kordumatu, sakraalse mõjuga ruum, millele ei ole Eesti kunstiloos mastaabilt ega tasemelt selles tehnikas võrreldavat kõrvale panna.

Mahukas töö vältas kaks aastat ning tähendas Eva Jänesele ja tema perekonnale parajat eneseohverdust – kohapeal elamist ning lapsele koolivahetust. Igal hommikul oli kohal kaks krohvijat, kes valmistasid järgmise osa seinapinda ette. Kartoonidest lõigati välja sel päeval tegemisele minevad fragmendid, mille abil kanti piirjooned märja krohvi peale. Kujutised kraabiti välja eri värvi krohvi kihtidest, toonideks helehall, tumehall ja roheline. Geomeetrilise abstraktsionismi võtmes hiiglaslikud maalingud võimaldavad vaatajal luua ka elulisi seoseid loodusega. Paneelide vahele jäävatest akendest langev valgusemäng paneb suurepärase rütmiga jõulised kujundid liikuma, muutudes reljeefse teose kaasautoriks.

28 aastat kütmata ruumis olnud sgrafiitod on heas seisukorras , vaatamata sellele, et vahepeal on katus läbi lasknud , sama ei saa öelda ei hoone tarindite ega siseviimistluse kohta. Lehviksaali õnnestunud arhitektuur, suurepärane sisekujundus ja kordumatud maalingud moodustavad kokku kõrgetasemelise ja orgaanilise terviku, mis vääriks taastamist ja eksponeerimist iseenesena. Kaitse alla võtmisega peaks kiirustama, kuna hoone praegused kaks omanikku, sovhoosi viimane direktor ja vald, ei ole suurele majale uut otstarvet leidnud ja saal seisab kasutuseta.

Reeli Kõiv