Kips
Ei ole mälestisena kaitse all

1950-ndatel hakkas sõjast räsitud maailm end taas üles ehitama tööstuslikult toodetavatest ehituspaneelidest, millest konstrueeritud massiivsed elamurajoonid võimaldasid kiirelt leevendada karjuvat eluasemenappust. Peagi ilmnes aga kärmelt ja soodsalt kerkiva arhitektuuri probleem – see kippus olema tumm ja üksluine. Sellest idanes püüd ilmestada sõjajärgset ehituskunsti kujutava kunstiga, sama võtet oli rakendatud ka sõjaeelse modernismi puhul. Peagi hakkas avalik ruum kõikjal täituma eri tehnikas monumentaalsete ja dekoratiivsete kunstiteostega. Sõjajärgsest modernistlikust arhitektuurist kujunes omamoodi lõuend, millel otsiti oma juuri, väljendati meelsust, teostati kunstilisi ambitsioone, realiseeriti võõrvõimu pealesunnitud palet või kõike nimetatut korraga.

Nõukogude Liidus pidid sedalaadi monumentaalteosed asuma heeroldi rolli, mida täitis varem stalinistlik arhitektuur oma suurejoonelisuses. Nõukogude Eestis kippus ehitiste ilmestamine kujutava kunstiga esmalt kulgema üsna kohmakalt. Hooneid elustama pidanud teosed mõjusid sageli hoopis ehitisi koormavalt ja juhuslikult. Ka kunstikriitik Ressi Kaera nendib 1961. aastal ajalehes Sirp ja Vasar, et ehkki avaliku ruumi dekoratiivkunst areneb küll paremuse poole, on kogu ettevõtmise puhul endiselt vajaka organiseeritusest.

1961. aastal, mil dekoratiivkunsti viljelemine jõudsalt hoogu kogus, avas uksed ka praeguse Räpina Ühisgümnaasiumi uhiuus modernistlik hoone. Tartu Kunstifond vahendas koolimajale ilmet andma kolm Tartu kunstnikku: skulptor Aulin Rimm kavandas metallkompositsiooni, maalikunstnik Varmo Pirk vitraažid ning skulptor Mari Tiilen kipsreljeefid. Vitraaže ja metallkompositsiooni hindas Ressi Kaera üsna lahkelt, Tiileni kipsreljeefidesse, millel oli kujutatud stseene Oskar Lutsu „Kevadest”, suhtus kunstikriitik aga üsna ettevaatlikult. Algselt helesiniseks toonitud reljeefide kohta ütleb Kaera: „Tootsi-lugude vastu ei saa midagi olla, kuuluvad ju need meie kirjandusklassikasse. Sisuliselt võiksid reljeefe siiski mitte vähem edukalt asendada graafilised lehed. Ka dekoratiivsest seisukohast leiduks mõjuvamaid vorme. Pealegi pole kips mingi tänuväärt ja püsiv viimistlusmaterjal.”

Kurioossel kombel on tänapäeval Räpina Ühisgümnaasiumis säilinud vaid Mari Tiileni loodud kipsreljeefid ning teosed, mis valmisid usaldusväärsematest materjalidest nagu metall ja klaas, on hävinud.

Anu Soojärv