Ei ole mälestisena kaitse all

Tapa mõisa südamesse rajati 1920. aastatel Eesti Vabariigi soomusväe soomusrongiüksuse linnak. 1963. aasta märtsis paigutati siia Nõukogude pioneeriväe õppekeskus, mille monumentaalkunstist on praegu teada mitu kooslust. Väeosa peavärava juures on paraadväljak kahe ehismüüriga ning ühe pioneerimasinate garaažil olid illusionistliku mahumuljega uksed.

Uhkeim monumentaalkunsti kooslus asub aga 1950. aastatel rajatud sööklas. Ühes väiksemas ruumis (ohvitseride saal?) on seinte ülaosas olnud nii trafarett- kui ka vabakäeliselt maalitud viljapeade, puulehtede ja -viljade ning toitude (samovar, leivad) motiive. Peasaalis on kahel seinal peaaegu terviklikult säilinud ebaharilikult mittesõjaliste kujunditega kõrgetasemeline klaasmosaiik päikesest, lindudest, merelainetest, kaladest ja viljapuudest ning väiksemas osas linikule laotatud toitudest, mille taustal on viljapäid ja lilli. Kompositsiooni keskmes on neiu, kes tervituseks ulatab linikult leiba-soola. Motiiv on selgelt slaavipärane, kuid neiu rahvarõivad viitavad läänemeresoome või balti päritolule.

Selline sõjaväesisene kunst (näiteks väeosa peasissepääs, pidulik lipu- või paraadväljak, ehismüür; propaganda-, ohutustehnika vms näitlikud kujutised siseruumides) oli küll ametlik, kuid üldiselt suunatud sõjaväelastele ega olnud avalikkusele ligipääsetav. Tellijad olid enamasti profaanid (näiteks propaganda ja kasvatusega tegelevad ohvitserid), kuid tegijad varasema kunstikogemuse või -haridusega ajateenijad. Kokku on sõjaväesisese ametliku kunsti teoseid Eestis olnud hinnanguliselt paar tuhat, kuid säilinud on neid vaid umbes poolteistsada, needki paiknevad kõrvalistes kohtades ja hävinevad kiiresti.

Sööklahoone Tapal on kehvas seisukorras. Väikese saali maalingud on hävinemas, kuid suure saali kahte mosaiikidega seina saab kaitsta nii irdmüüridena kui ka mingis uushoone kehandis. Nõukogude sõjaväesisese kunsti üldiselt militaristliku sümboolikaga üleküllastatud ja kiiresti hävinevas pärandis on Tapa sööklahoone heas seisukorras mosaiigid väljapaistval kohal ning väärivad avalikku teadvustamist ja eksponeerimist.

Robert Treufeldt, Hilkka Hiiop