Fresko
220 x 600; 220 x 600 cm
Ei ole mälestisena kaitse all

Kunstiakadeemias sai monumentaalmaali õpe ajastu tuultes ja Lepo Mikko juhendamisel hoo sisse 1960. aastate teisel poolel. 1970. aastatel läks teatepulk üle Dolores Hoffmannile, kes juba eelmise kümnendi keskel oli valdkonna meistrina vedanud klassikaliste monumentaalmaali tehnikate õpet. Spetsiifilisi oskusi nõudva ajaloolise tehnika meisterlik näide on ka ukraina päritolu võimeka maalija Andrei Stasevski diplomitöö, kaks suuremõõdulist freskopannood Väätsa lasteaias. Nõukogude ajal õppis toonases ERKI-s tudengeid paljudest teistest liiduvabariikidest ning maali eriala välisüliõpilased spetsialiseerusid sageli monumentaalmaalile. Kuid ideologiseeritust ja punapropagandat me nende töödest ei leia, nagu ei ole seda ka eesti tudengite loodud maalingutes.

Omaaegsel kunstiinstituudil olid sõprus- ja šeflussidemed 9. mai kolhoosiga Väätsal, mis oli esimees Endel Liebergi juhtimisel üks edukamaid majandeid Eestis. Väätsal käisid üliõpilased sügiseti šefluse korras kartuleid võtmas, nagu nõukogude ajal kombeks, aga võrsus ka mitmesugust kunstialast koostööd. Stasevski freskode kõrval on Väätsal EKA kasvandike teisigi monumentaalkunsti näiteid: keraamiline pannoo kultuurimajas ning Urve Dzidzaria renessanslik fresko sealses külalistemajas.

Lasteaia esimese korruse suure saali akende vastas asuvat pikka seina üleni katvate pannoode aines on ajaloolisest külakeskkonnast, kuid millise rahvusliku miljööga siin täpsemalt tegemist on, ei saa päris selgeks ka lähemal uurimisel. Silma jäävad mulgi kuues mehed ja muhu männad ornamendiribades, kuid naiste pidulik riietus on lakoonilisem ja ebamäärasem ning tegelaste tüpaaž näib pigem slaavipärane. Lähivaates võib märgata, et kunstnik on freskode kartoone niiskesse krohvipinda vajutades kavandanud ka eestimaist püstist seelikutriipu, kuid on sellest nähtavasti kompositsiooni liigse kirevuse vältimiseks loobunud. Teos mõjub ülisoojades punastes ja kollastes intensiivselt, kuid hea tasakaal ornamentika ja figuuride vaheldumises laseb vaataja silmal ka puhata. Andeka figuurimaalija loodud pildiruumis näivad argipäev ja kombed-tavad põimuvat unenäolise uskumuste maailmaga. Peoriides naised ja natuke chagallilik külaviiuldaja hõljuvad otsekui õhus, pühalik stseen hällilapse ümber ja muud pildifragmendid paotavad ust rahvapärimuse müstilisse maailma.

Lasteaia töötajad on maalinguid väärtustanud ja need on jäänud remontidest puutumata. Pannoodel esineb kraapeid ja värvipinna kahjustusi, kuid nende üldseisund on hea. Kuigi lasteaiapidude grupipiltidele jäävad laste pea kohale edaspidigi õhus hõljuvate pilditegelaste jalad, püsib teos sellele vaatamata loodetavasti edasi. Fresko ongi loodud ajas kestma ja kui meisterlikule tehnilisele teostusele lisandub ilmselge kunstiväärtus, on teos väärt kaitset.

Reeli Kõiv