„Sport” (neli pannood söögisaalis) ja „Suvi” (pannoo trepikojas)
Keraamika
Kunstimälestis nr 30 434

Tartu Ülikooli Kääriku spordibaas (arhitektid Uno Tölpus, Peeter Tarvas, 1962) oli Pirita Lillepaviljoni (arhitekt Valve Pormeister, 1960) kõrval üks esimesi moodsa arhitektuuriga hoonekomplekse, kus modernistlike põhimõtete ja Põhjamaade ehituskunsti eeskujude järgi rakendati pehmet ja keskkonnasõbralikku lähenemist ning hooned paigutati maastikku selle eripära arvestades ning haljastust säilitades. Lisaks sellele, et hoonete paigutamisel arvestati pinnareljeefiga, püüdsid arhitektid ühendada sise- ja väliruumid, kasutades selleks suuri maast laeni ulatuvaid aknaid. Nn orgaanilisele arhitektuurile omaselt on ka toitlustushoone söögisaal alvaraaltolikult voolav ruum, millest avaneb kaunis vaade orule.

Reipaid sportlasi ja suvitavaid noorukeid kujutavad keraamilised pannood on ühed varasemad näited sula aja kunstide sünteesi realiseerumisest Eesti NSV arhitektuuris. Tänaseks paljuski tuhmunud teosed olid algselt rikkalikult polükroomsed ning ilmselt oli siin autoritele eeskujuks vastselt avatud Moskva pioneeride palee, mis sätestas terveks kümnendiks monumentaal-dekoratiivkunsti „hea maitse” kriteeriumid ja ootused. Keraamiliste pannoode puhul võis olla tegemist ERKI tudengite tööga, kuid kahjuks ei ole õnnestunud leida nende autorit.

Kääriku kompleks on tervikuna kaitse all, kunstiteosed on arvel ka eraldi mälestistena. Lisaks heale välisilmele on siseruumides säilinud palju originaalseid detaile ning tegemist on ruumikogumina, mis tänu rikkale ajaloole – teiste seas käis seal suusatamas ka Soome president Urho Kekkonen – kõneleb ilmekalt Hruštšovi sula aegsest Eesti elust.

Gregor Taul