Pronks, dolomiit
Ei ole mälestisena kaitse all

Kärdla kalevivabriku monumendi tellis 1984. aastal kohalik Kommunaalamet ja osalt seetõttu, et tootmiskoondist ARS üldse mitte asjasse pühendada, sai Eesti Riikliku Kunstiinstituudi viimase kursuse tudeng Mati Karmin tellimuse endale. Kärdla kalevivabriku monument ongi skulptor Karmini esimene monumentaalne töö, mis omal ajal tähendas nii töömahu kui ka tasu poolest ühele tudengile väga suur tellimust.

Monumendi saamislugu ja püstitamist saadavad müüdid ja Hiiumaale omased uskumatud naljalood. Kasvõi juba seegi, et kitsastes oludes saaks üldse mudeli valmistamisega alustada, oli tarvis kunstnikul Pelgulinna keldriateljee laudpõrand üles võtta ja ligi poole meetri jagu pinnast selle alt välja viia. Selgi moel mahtus vaid vaevu ümber savimudeli tööd tegema. Hiljem mudeli valmides, võis juba selle pinnalt võetud kipsvormi tükid ateljee aknast välja tõsta ning valusse üle anda.

Teose teeb tähelepanuväärseks asjaolu, et see proovib opkunstile omast pettekujutust üle kanda kolmemõõtmelisse skulptuuri, millega esiküljel tegeleb ka süvistatud madalreljeef Kalevivabriku kujutisega. Lähteülesandena on illusiooni ülekandmise taotlus iseenesest juba päris keeruline, sest pildi ja vormi loogika tõttu ei pruugi ega hakkagi paljud ülekande katsetused teises vallas toimima. Lõime pöörlemise illusioon, mis paberil on levinud opkunsti dünaamika võte, saabki võimalikuks opkunsti pildilise ja skulptuuri vormilise sümbioosi kaudu, sest on esitatud läbi arhitektuurse prisma. Käsitledes monumenti arhitektuurse vormina, hakkab selle liikumise taotlus elama.

Poliitilise või personaalse laetuse otsesel puudumisel peavad seda sorti monumendid kindlamalt vastu ühiskondlikele muutustele. Läbi esteetiliste sõlmküsimuste on hiidlaste iseteadlikkus materiaalses vormis hoitud olenemata parasjagu kehtivast riigikorrast.

Enriko Mäsak