Dekoratiivpaneelidest laotud korterelamute otsaseinad
Ei ole mälestised

1960-ndate algul käivitus Nõukogude Liidus ulatuslik elamurajoonide ehitus. Sotsialistliku linnaplaneerimisprogrammi egiidi all kerkisid sajad korterelamud koos vajamineva taristuga. Masstoodetud ehituspaneelidest laotud mikrorajoone populariseeriti moodsa nõukogude noore kuvandi läbi – lisaks uhiuutele mugavustega elamupindadele olid haardeulatuses nii kauplused, koolid, restoranid kui tervishoiuasutused. Ka kitsuke köök sellises korteris kinnitas üksnes elukvaliteedi tõusu Nõukogude Liidus – kiire elutempoga trendikas kodanik einestas väljas ega vaevanud end enam köögis rassimisega.

Eestis oli esimene modernistlik mikrorajoon Mustamäe, mille rajamist alustati 1961. aastal. Samal ajal valmis Tallinnas Kalevi spordihall, mille fassaadile organiseeris toonane linnaarhitekt Dmitri Bruns suuremõõtmelise sgrafiito. Spordihalli õnnestunud kunstiteos julgustas Brunsi sarnast võtet kaaluma ka ehitusjärgus Mustamäe puhul, millele kriitikud ühetoonilisust ette heitsid. Mustamäe elamute akendeta otsaseinte jaoks töötati Tallinna Ehitustehases tavapäraste ehituspaneelide kõrval välja erandlik tehnika dekoratiivpaneelide tootmiseks. Kalevi spordihalli sgrafiito autor Valli Lember-Bogatkina joonistas kavandid, mida järgides paigaldati tehases paneelidele metallsõrestik. Sõrestik täideti seejärel telliskivipuru ja värvilise killustikuga. Paneelidest laotavate kujundite ideest vaimustusid paljud noored kunstnikud. Lisaks Bogatkinale, kes koos akvarellistist sõbra Margareta Fuksiga paneele valmistades nii mõnegi ööpäeva ehitustehases veetis, kannustus ettevõtmisest ka Enn Põldroos. Põldroosi kujundatud on korterelamute otsaseinad Mustamäel Ehitajate teel ning Põhja-Tallinnas Karjamaa asumis. Karjamaal paikneb erandlikult kahe ehisseinaga kortermaja, millest ühel sirutub Põldroosi kavandatud laps ema süles rahumeelse aatomi poole ning teisel liuglevad Bogatkina loominguna valminud kajakad.

Õhin paneelelamute dekoreerimisest rauges siiski üsna pea ning selline võte jäi Eestis erandlikuks nähtuseks. Kõik asjaosalised mõistsid, et arvukad kujundatud otsaseinad ei mõju avalikus ruumis enam värskendavalt, vaid masinlikult ja koormavalt. Lisaks aeglustas eripaneelide valmistamine oluliselt Tallinna Ehitustehase tootlikkust ja pidurdas korterelamute ülesladumist. Dekoratiivpaneelid vajasid tavapaneelidest täpsemat ja hoolsamat käsitlust, et mitmest paneelist kokku seatava kujutise piirjooned kattuksid. Masstoodetud paneelidest ehitamise tähtsaim idee oli aga just nimelt kiirus.

Otsaseinte kujundid illustreerivad ehedalt 1960-ndatel valitsenud tulevikuoptimismi ning puhtaid geomeetrilisi vorme. Kosmosesaavutuste, tehnika ja tuumaenergeetika arengu ning uute põlvkondade poole suunatud lootusrikkuse vaimus valminud figuurid on ajahambale vapralt vastu pidanud, ent paratamatult tuleb teostel saatust jagada ligi 60-aastaste kortermajadega, mille struktuuriosad need on. Nii on tänaseks enamik otsaseinu kadunud soojustusmaterjalide alla.

Anu Soojärv