Õlimaal
7,5 x 3,5 meetrit
Ei ole mälestisena kaitse all

Pärnu südalinnast itta jääva Mai elamurajooni ehitamisega alustati 1970. aastatel. Piirkonna teljeks oleva Suur-Kuke tänava pikendus nimetati 9. mai ning hiljem Mai tänavaks. Sarnaselt teistele nõukogude Eesti uusrajoonidele, tuli ka selle elanikel sissekolimise järel oodata muude eluks vajalike funktsioonide valmimist. Nii avati 1986. aastal arhitekt Tõnis Palmi projekteeritud kultuurikeskus, mis pakkus vaba aja veetmise võimalusi. Fuajeesse telliti maal tol ajal kuulsust kogunud noortelt kunstnikult Jaak Arrolt, kes teostas selle koos abikaasa Epp-Maria Kokamäega. Teos vastas laulva revolutsiooni aegsele mentaliteedile, olles julgelt isamaalise sisuga.

„Punaste õhtute purpur” on Hando Runneli 1982. aastal avaldatud patriootilise luulekogu pealkiri. See on märgiline kogumik, sest ühelt poolt suutis autor ridade vahele kirjutades üle kavaldada nõukogude tsensorid, teiselt poolt lõi võimsaid kujundeid, mille lugejad tänulikult omaks võtsid. Neid luuletusi loeti isekeskis ja seltskonnas, nende põhjal loodi laule ning need muutusid osaks kõnekeelest. Arro ja Kokamäe seinamaal tõlkis sisendusjõulise poeetilise motiivi maalikeelde.

Ehkki praegu võib maali dramaatiline kompositsioon tunduda mõnevõrra pateetilisena, väljendas see omal ajal ilmekalt sündmusterohket argielu, mil iga uus päev näis muutvat ajaloo kulgu. Lõuendit osaliselt raamistavad „saehambad” – motiiv, mida Jaak Arro kasutas ka oma näitusetöödes – paistavad retrospektiivselt samuti ootamatult pretensioonikad, kuid kaheksakümnendatel olid sellised punkliikumiselt laenatud riukalikud visuaalid vägagi populaarsed. Enigmaatilise naisfiguuri tagant lähtuvad punased päikesekiired viitavad otseselt Runneli luulekogu esikaane kujundusele.

Pärnu linn on Mai keskuse arendamisega olnud hädas nagu Tallinn linnahalliga. 2014. aastani oli seal kino ning viimasel ajal on tegutsenud Ranna raamatukogu. 2021. aasta alguses müüdi kogu krunt arendajale, kes kavatseb sinna ehitada nii äri-, elamu- kui ka ühiskondliku funktsiooniga ehitisi. Vahetult enne meie näituse valmimist viidi pannoo hoiule Pärnu muuseumi. Ehkki muuseumi vastutulelikkus väärib kiitust, on tegelikult tegemist suurema säilitamis- ja ühiskondliku mälu alase probleemiga, mis vajab laiemat lahti mõtestamist. Viimastel aastatel on lammutatud hulk hooneid, kust on päästetud ja muuseumite hoidlatesse tallele pandud suuri monumentaalmaale, mille hoiustamine käib mäluasutustele üle jõu. Pealegi kuuluvad monumentaalkunstiteosed oma olemuselt ikka linnaruumi.

Gregor Taul