Sgrafiito
Ei ole mälestisena arvel

Karepa liivarand meelitas supelsakse juba 19. sajandi lõpul rannamändide vahele toretsevaid suvitusvillasid ehitama. Tänaseni säilinud Villa Taormina, Villa Dombrovka ja Roosa villa rajas Karepale de Soucantoni aadlisuguvõsa. Suvitamise traditsioon jätkus ning oma suvekodu-ateljee lasi Karepale ehitada ka kunstnik Valli Lember-Bogatkina. Modernistlik Villa Valli kerkis 1960. aastatel Allan Murdmaa projekti järgi Selja jõe kaldapealsele. Bogatkina veetis suved sageli Karepal ning käis aktiivselt läbi ka kohaliku rahvaga.

1938. aastal pandi talgute korras Karepal kokku Rutjalt toodud supelhoone. Rootsipunasest hoonest sai Karepa rahvamaja – koht, millest kujunes kultuuriõhtute ja koosviibimiste, isetegevusringide ja kõikvõimalike kogukonnaürituste toimumispaik. 1967. aasta suvel otsustati rahvamajas mõningaid ümberkorraldusi teha ning praeguse raamatukogu üks ruumidest jagati vaheseina abil kaheks. Ruumi liigendav krohvitud sein ei tundunud valmimisjärgselt aga sugugi nii tõhus, nagu ette oli kujutatud. Tumma ja võõrana mõjuva seina asjus pöörduti Valli Lember-Bogatkina poole, kes parajasti suvilas viibis. Bogatkina nõustus appi tulema, otsustades kuivavasse krohvikihti sgrafiito lõigata. Nii sündis krohvi kuivamisega võidu dekoratiivmaal, mis jutustab Karepa kaluriküla olustikust.

Vaatamata pakilisele valmimisprotsessile on sgrafiito tänaseni hästi säilinud. Selles on oma osa kahtlemata ka asjaolul, et Valli Lember-Bogatkina ning tema pärand on Karepal au sees olnud ning kohalikud presenteerivad sgrafiitot suure uhkusega.

Anu Soojärv