Savi, email, valge tsement
272 x 335 cm
Hoone koos säilinud originaalsisustusega on ehitismälestis (nr 24 652)

Tuntud eesti keraamiku Anu Rank-Soansi stiilne modernistlik seinapannoo Valve Pormeistri projekteeritud Kurtna endises Linnukasvatuse Katsejaama peahoones valmis 1967. aastal. Omal ajal oli tegemist moodsa kanu ja hanesid aretava teadusasutusega, mille ruumiprogrammi kuulusid nii laboratooriumid, teaduslike töötajate kabinetid, koosolekusaalid, arhiiviruumid kui ka külalistetoad. Heal järjel asutus sai endale lubada defitsiitseid ja kvaliteetseid välismaa materjale (Soome WC-potid, Ungari telefonid), lisaks arvestasid sisearhitektid Vello Asi ja Väino Tamm siseruumides ka kunstiteoste tellimisega. Teose loomise ajal oli autor vaid 26-aastane ning sellest sai tema lõputöö Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis.

2019. aastal korrastasid teost Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna tudengid juhendajate Hilkka Hiiopi, Varje Õunapuu ja Taavi Tiidori käe all. Tudengipraktika alguses intervjueeriti Anu Rank-Soansi, et uurida poole sajandi eest loodud töö tegemise, kasutatud materjalide ja tehnikate tausta. Vestlusest selgus, et pannoo on algselt koosnenud 3600-st munakujulisest käsitsi vormitud ja glasuuritud savielemendist. Kunstniku eesmärk oli luua abstraheeritud teos, mille inspiratsioon tuli hoone funktsioonist – eri toonides ja suurusega munad moodustavad kaks naisefiguuri (linnukasvatuse talitajad), kes omakorda koosnevad kümnetest lindudest. 

Restaureerimistööde käigus eemaldati varasemad diletantliku parandamise jäljed ning asendati suurem osa puuduvatest keraamilistest elementidest originaaldetailidega, mis kunstnik ise oli alles hoidnud. Tööde alguseks oli kadunud 229 keraamilist muna ning kunstniku alles hoitud tootmisülejääkidega oli võimalik asendada suurem osa puuduvatest detailidest. Kuna elementide varieeruv suurus ja tonaalsus olid töö kujundi jaoks määravad, kujunes sadade asendusdetailide paika sobitamine lõbusaks puslemänguks. Purunenud ja puuduvad elemendid, mida ei olnud võimalik asendada originaalidega, modelleeriti kipsist ja sobiv värvitoon taastati pigmentidega. Nii on publikul võimalus lähivaatlusel üles leida konservaatorite loodud detailid.

Hilkka Hiiop, Varje Õunapuu