Pronks graniitarhitektoonil
Ei ole mälestisena kaitse all

Ülo Õuna (1940–1988) loomingulaadiga skulptorilt oleks ülekohtune oodata oma ajastus tavapärast militaarmonumenti. Ometi on ta loonud Teises maailmasõjas langenuile lausa kaks mälestusmärki. Mõlemad, nii Peipsiveerele loodud teos kui Saaremaale Tornimäe uuele kalmistule püstitatu, eristuvad nõukogude režiimi ideoloogilisi aateid teeninud avalikest sõjamälestistest, sarnanedes pigem autori tollasest skulptuurilisest üldpildist samuti eristuvale vabaloomingule.

Otse Peipsi järve kaldaveerule püstitatud noore mehe köndistatud jäsemetega torso kõrgel punasel graniitsoklil loob assotsiatsiooni ristilöödud Lunastajast. Õunale omaselt on ta siingi järginud klassikalisi antiikkaanoneid. Ehk on skulptorit mõjutanud ka perekonnamälestus noore mehena juba esimestel sõjakuudel hukkunud isast, kellega vaid aastane tulevane kujur ei jõudnudki tutvuda. Kannatava mehe jõuline torso oleks nagu reiteni vajunud poleeritud graniittahukasse. Langetatud pead katvad kiharad ja jõuline muskulatuur meenutavad Vana-Kreeka skulptuure paljudest maailma kunstimuuseumidest, kuhu Ülo Õun ei olnudki kunagi jõudnud. Otse monumendi taga helkiv otsatu veepind annab mälestusmärgile kummalise ajatu lisamõõtme.

Ent Õuna hukkuval kangelasel ei olnud õnne leida kohapeal mõistmist ega armastust. Kallaste elanikkonna moodustasid kaheksakümnendate algul peamiselt vene keelt kõnelevad vanausulised, kellele selline tavapärasest erinev sõjamonument kuidagi meeldida ei võinud. Kohe, kui monument 8. mail 1981. aastal avati, algasid ka sellega seotud skandaalid. Kohalikke häiris kõige enam skulptori loodud varjamatult maskuliinne keha. Küllap ka alasti mehekeha sarnasus kannatava Kristusega. Kaebekirjad nõukogude moraalinormidega sobimatu skulptuuri kohta liikusid kuni Moskva kõrgeimate parteivõimuriteni välja. Ajastu ühe omanäolisema sõjamonumendi saatus lahendati uskumatult jõhkra lisandiga. Skulptuuri sooliste tunnuste ette keevitati ARS Monumentaali pronksivalu töökojas spetsiaalselt valatud „pronkspüksid”.

Juta Kivimäe