Tinavitraaž
ca 380 x 300 cm
Ei ole mälestistisena kaitse all

1980. aastad näikse olevat EKA tudengite avalikku ruumi loodud kunsti kõrgaegu. EKA-s monumentaalmaali õpet vedanud Dolores Hoffmann oli suutnud monumentaalmaalipisikuga nakatada maaliõppuritest peaaegu kolmandiku. Nii mõnelgi, näiteks Kai Kaljol, õnnestus suuremõõduline monumentaalmaal viia ellu diplomitööna (tänini heas seisukorras freskod Abja kultuurimajas). Erandjuhtudel saadi suuri tellimusi isegi varem: nii sündis Valev Seina suur vitraaž Ravi tänava lastepolikliinikule Tallinnas (1987, algsel kohal säilinud). Peamisteks tehnikateks, milles väljaspool kooli suuri asju tehti, olid fresko ja vitraaž, kuigi õppeülesannetes mängiti läbi ka teised klassikalised monumentaalmaali tehnikad, nagu mosaiik ja sgrafiito.1970.–1980. aastatel avalikku ruumi loodud peaaegu poolesajast maalitudengite tudengitööst on alles paarkümmend, teiste seas Üüve Vahuri diplomitööna sündinud vitraaž Haapsalu kauplusehoone peaukse valgmikul.

Kui pahatihti peab monumentaalteose kavandaja arvestama juba valmis oleva ruumiga, siis seekord oli diplomandil hea ülesande täitmisele asuda seetõttu, et Eesti arhitektuuriloo märgilisi teoseid loonud arhitekt Ell Väärtnõu oli projektis vitraaži jaoks asukoha ette näinud. EKE projektis töötades kavandatud kauplus arhitekti kunagisse kodulinna Haapsallu pidi kandma Lääne Kaluri firmakauplusena ka kolhoosi esindusfunktsiooni. Väikesemahuline (152 m²) ja heade proportsioonidega ühekorruseline hoone rikastab Haapsalu tänavapilti, selle olemuses on nähtud sugulust Haapsalu ajalooliste kuurordiehitistega.

1981. aastal valminud maja sai vitraaži kolm aastat hiljem. Keskne asukoht peasissepääsu kohal oleval ümarkaarsel valgmikul teeb sellest sinistes ja valkjates toonides merepildist hoone visuaalse dominandi. Dünaamilise kompositsiooni keskmes on ümmargused võrgupoid ja lainete kohal keerlevad kajakad. Mere ja taeva osas keerlevad läbisegi kajakatega lainete ja pilvede abstraktsed rütmid. Vitraažitehnika iseenesest soosib üldistamist ning detaile võimaldavat klaasimaali on autor pidanud vajalikuks rakendada vaid üksikutes kohtades.

Vitraaž on heas seisukorras ning ajatu ja merelinnale kohase teemalahendusega ei põhjusta ilmselt sobivuseprobleeme ka tulevikus, mil hoone kasutusotstarve võib muutuda. Hoone koos vitraažiga on inventeeritud Kultuurimälestiste registris XX saj arhitektuuri rubriigis (nr 451).

Reeli Kõiv