Seko
Ei ole mälestisena kaitse all

Isa läks Raplasse tööd tegema mais 1973. Tahtsin kaasa minna, aga kool oli käimas, mistõttu läksin sinna juunis. Töö oli laias plaanis valmis. Püsti olid ainult osad tellingud – enamus oli juba maha võetud. Küsisin isalt, mis see on. Tema: „No vaata ise. Abstraktne kompa. Kas see ülesehitus meenutab sulle midagi?” – „Jaa, too Vanemuise tänava õppehoones oleva taust on kah selline keskelt laiem ja külgedelt kitsaks tõmbuv.” – „Just. Eriti tolle Vanemuise-töö keskosa värvid on siin kah. Tegelikult tahtsin ma selle töö teha freskona. Tahtsin freskot kui tehnikat kordki elus proovida. See on aga füüsiliselt nii raske, et tuli loobuda.” – „Mis see fresko siis on? Ja mis mõttes ta raske on?” – „Fresko on värvimuldadest kohapeal segatud värvidega märjale krohvile tehtud maal. Ega see krohv nüüd nii hirmus kiiresti kah ei kuiva, aga päevaga peaks värskele krohvile pilt tehtud olema. Hilisemaid parandusi hästi ei lubata. Või, noh, lubatakse, aga siis pole fresko enam see õige. Pärast seda südamehaigust [1972 oli isal infarkt] pole mul enam jõudu niimoodi kiirustada, nagu fresko jaoks vaja.” Isa surma järel leidsin tema ateljeest suure hulga igasugust tooni värvimuldasid. Ju need on tollest ajast, oletan. – „Ja kuidas sa selle maali siis NÜÜD tegid? Et mis tehnikas ja…” – „See on kah klassikalises tehnikas, aga natuke lihtsamas. Seda kutsutakse secco. See on muidu sama, aga maalitakse mitte märjale, vaid kuivale krohvile. Enamik seinamaale Eestis ongi vist secco’d. Ma vist lõpetan tänaseks. Kodus lubasin sulle, et läheme külla Andres Ehinile ja Ly Seppelile, kes siin Raplas elavad.” – „Kas nad on kaugel?” – „Ei tea täpselt, aga Rapla on küllalt väike, nii et väga kaugel vast pole.”

Paljud Nõukogude ajal tehtud monumentaalteosed on kas päris hävinud (nt Ilmar Kruusamäe ja Peeter Alliku teos õllerestoranis Humal) või on konteksti sedavõrd muudetud, et formaalselt võib kunstiteos alles olla (nt Elmar Kitse seinamaal kunagises restoranis Tarvas), kuid tegelikkus on teine. Pole tähtis, et nt Elmar Kitse pannoo ja Ilmar Malini maaliseeria „Lehed ajas” (tehtud ajalehe Edasi/Postimees kaminasaali Tartus) asuvad ERM-i hoidlates ja seega on alles. Kui kunstiteose asupaigaks olnud ruumi koos interjööriga enam ei eksisteeri, siis tuleb kõnelda kunsti (kontekstuaalsest) hävimisest. Praegu jutuks olev Raplas asuv töö on küll alles, kuid selle seisund pole kiita. Sest teose pinna sisse (teos asub ju krohvseinal) on tehtud augud ja sinna kinnitatud valgusti. Kahju, kui algselt avalikkuse jaoks tehtud teosed asuvad põhimõtteliselt suletud paigas. Umbes niimoodi võiks tõlgendada seda, et Rapla Teedevalitsuse saalis tegutseb nüüd – mu teada – kirstuvabrik vms.

Jaan Malin