Näitusest

Tänavused Muinsuskaitsepäevad (9.–12.09.2021) on pühendatud peidus pärandi tutvustamisele. Muinsuskaitseameti virtuaalnäitus on sellest tulenevalt pühendatud monumentaalkunstiga seotud pärandi tutvustamisele – kunstivormile, mis on nautinud XX sajandi jooksul etapiti suurt tähelepanu, kuid on riigikordade vahetudes olnud tunnistajaks laialdasele unustamisele ja hävinemisele.   Miks sai just nõukogude perioodi avaliku ruumi kunst näituse aineseks valitud? Näituseobjektid on omal ajal kavandatud avalikku ruumi, et olla nähtaval ja vaatajaga suhelda, kuid just see on saanud neile saatuslikuks. Mosaiik endise kolhoosiklubi saalis, sgrafiito lasteaia fuajees, metallist figuur kultuurimaja fassaadil, vitraaž haigla ooteruumis – kõik need on justkui alati olemas olnud ja sulandunud sel viisil meie igapäevaste liikumisradade fooni. Seda, mis liiga vahetult meie ümber, on sageli keeruline tähele panna ja kunstina tajuda veelgi kõvem pähkel.   Näitus annab ülevaate Eesti nõukogude monumentaal-dekoratiivkunstist – teostest, mis valmisid pärast Stalini aja lõppu ning mille ülesandeks oli kujundada ja ilustada avalikku ruumi. Tegemist oli sotsialismileerile eriomase žanriga, mis vähemalt oma esialgse idee kohaselt aitas kommunikeerida „progressiivseid” sõnumeid nii endale kui ka kogu maailmale. Enamikus sotsialismimaades toimisid kunsti tellimist propageerivad „protsendiseadused”, kunstiinstituudid õpetasid monumentaalmaali spetsialiste, kunstiteadlased arendasid erialakeelt ja tellijad püüdsid üksteist üle trumbata. Nõukogude Liidus loodi kümneid tuhandeid arhitektuuriga seonduvaid kunstiteoseid ja ka Eestis võis nende koguarv küündida tuhandeni. Näitusele oleme valinud poolsada näidet, püüdes nende abil ilmestada teema laiahaardelisust. Laias plaanis jaguneb valik kolmeks: arhitektuuriga otseselt seotud teosed (seinamaalid, mosaiigid, vitraažid, pannood jms), dekoratiivskulptuurid ja ideoloogilise sõnumiga monumendid. Kuraatorid: Anu Soojärv, Gregor Taul Näituse toimkond: Saara Huimerind-Tuksam, Madle Lippus, Anu Soojärv, Gregor Taul Tekstide autorid: Hilkka Hiiop, Anna-Liiza Izbaš, Juta Kivimäe, Reeli Kõiv, Kai Lobjakas, Johanna Lamp, Frank Lukk, Enriko Mäsak, Tuuli Puhvel, Mia Rohumaa, Anu Soojärv, Gregor Taul, Madis Tuuder, ​​Helen Volber, Merike Kallas, Varje Õunapuu, Tõnu Tammearu, Robert Treufeldt, Jaan Malin Toimetajad: Anu Soojärv. Gregor Taul Keeletoimetaja: Mari Klein Ajaloolised fotod: Eesti Arhitektuurimuuseum, Eesti Rahvusarhiiv, Eesti Rahva Muuseum, Narva Muuseum, Rannarahva Muuseum, Eesti Kunstimuuseum, Eesti Tervisemuuseum, Tallinna Linnamuuseum, Eesti Tuletõrjemuuseum, Virumaa Muuseumid SA, Narva Muuseum, Eesti Ajaloomuuseum, Võrumaa Muuseum, Reeli Kõiv Tänapäevased fotod: Paul Kuimet, Martin Siplane, Gregor Taul, Anu Soojärv, Joel Leis, Kristiina Frolova, Eve Kiiler, Randel Saveli, EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakond Täname: Leonhard Lapin, Siim Tuksam, Arcwood, TLÜ Akadeemiline Raamatukogu

Sageli vaadeldakse selliseid taieseid kui midagi „nõukaaegset” ja ideoloogilist. Teemat lähemalt uurides selgub, et enamik neist on omaaegsete kutseliste- ja tippkunstnike looming ning arhitektuuriga seotud teoste puhul esineb harva otseseid seoseid nõukogude võimuga. Ideoloogiliste sümbolite või süžeede asemel domineerivad üldinimlikud sõnumid, viited kohalikule elule, tihti ka abstraktsed või tugevalt abstraheeritud kujundid.    Teosed on peidus kultuurimajades, endistes kolhoosi- ja sovhoosikeskustes, koolides ja teistes avalikes hoonetes üle Eesti. Sageli asuvad need ruumides, kuhu pole vaba ligipääsu ega põhjustki minna. Nii on paljud sedalaadi teosed sõna otseses mõttes peidus, teadmata ja avastamata. Samuti asuvad monumendid tihtilugu perifeersetes parkides ja metsatukkades, ega ole üldsusele teada.   Kuna nõukogude perioodi monumentaal-dekoratiivkunsti põhjalikult kaardistatud ei ole, on raske ennustada kui palju sedalaadi teoseid veel leidmata on, kui palju on hävinud või kaduma läinud. On selge, et avaliku ruumi teoseid valmis vaadeldaval perioodil palju, väga erinevas tehnikas ning stiilis. Näitusega soovime välja tuua žanri mitmekesisust, näidates kõrge kunstiväärtusega teoseid ja peamiselt dekoratiivse taotlusega kompositsioone, eri tehnikas ja materjalis valminud taieseid. Väljapanek esindab läbilõiget sellest, mida teame. Sellega soovime panna aluse Eesti nõukogude monumentaal-dekoratiivkunsti ulatuslikule kaardistamise programmile. Terviklik ülevaade Eestis säilinud nõukogude monumentaalteostest võimaldaks materjali tüpologiseerida ja väärtuskategooriatesse liigitada, mis hõlbustaks märkimisväärselt säilitamisalaste küsimuste lahendamist. Hetkel on kunstipärandina riikliku kaitse all ligikaudu 20 teost, ent potentsiaali kaitse alla saamiseks oleks veel paljudel.